Ma võiksin rääkida praegu sellest, kuidas neljapäeval oli minu juures väga lahe dinee ja kuidas me otsustasime, et järgmisena teeme prantsuse sibulasuppi, guljašši ja veel asju. Ma võiksin isegi koostada terve nimekirja toitudest, mida järgmistel õhtusöökidel valmistame. Siis ma võiksin rääkida sellest, kuidas ma reedel 15 minutit oma mentoriga vestlesin ja aru sain, et ta suudab alati kõik korda teha — isegi 15 minutiga. Või sellest, kuidas mul on olemas kõik eeldused, et ahistajaks või jälitajaks saada — kui see eneseuhkus ainult nii suur ei oleks. Aga see on ju hea. Siis ma võiksin rääkida sellest, kuidas me reedel Hiiumaal peol käisime, sest see oli tõesti naljakas. Kuidas ma natuke rummisena rääkisin elavalt autoga sõitmisest ja ABC(!)-piduritest. Ja kuidas me pärast pidu bensiinijaamast kõige viimased kabanossid ja siis veel mõned frankfurteridki ära sõime ja tõdesime, et mõnikord on taevalikuks enesetundeks nii vähe vaja. Ja siis muidugi sellest, kuidas ma terve laupäeva hoolimata vähesest unest eelmisel öösel ja kergest peavalust asjalik olin, sest emal oli sünnipäev ja vahepeal, nii pärastlõunal, teatavate inimestega väga tuim ja isegi ebaviisakas olin. Ja õhtusest sünnipäevapeost võiksin ju rääkida. Minu suurepärasest võileivatordist!
Aga ma ei räägi. Sest mind närib praegu üks teine asi üldse. Mis mõttes on nii, et ma ei saa praegu seda, mida ma tahan?


Smokey Robinson — Just My Soul Responding