Naabermajas elab üks tüüp. The boy next door, haha. Esimene kord, kui kohtusime, oleks ma talle peaaegu gaasi näkku lasknud, sest ta hirmutas mind (tahtmatult). Pärast seda ütles ta kohe, et ma olen самая красивая женщина на земле.
Ta on selline slaavilikult siiras; õpib mereakadeemias. Mentoriga teeme tema pihta nude cooking'u nalju. (Aga me teeme kõikide pihta nalju!) Ta ütleb abikaasa kohta abimees.
Muidu mulle ei meeldi üldse, kui niimoodi lähenetakse, mingeid labaseid pick-up line'e loobitakse, ja reeglina ei ole ma selle väljendamises ka kuigi tagasihoidlik, aga ta on rumalalt järjepidev — ei anna alla ja väljendab lonkavas eesti keeles kahjutunnet, sest ta „tahaks nii palju öelda, aga see on keeleliselt nii raske". Ma noogutan mõistvalt.
Kui ma teda täna õhtul jälle nägin, oli mul tõesti hea meel. Sest kuigi, jah, ma ei võta ühtegi endast nooremat või endavanustki kolme kunagi tõsiselt, siis pärast minu terve päeva väldanud karjääriemot oli mulle tema käivitatud lihtsakoelist egotrippi väga vaja. Kas ma peaks regulaarseks egomassaažiks oma teiselt slaavi sõbralt nüüd MSNist blokeeringu maha võtma?

P.S. Üpsilonisased. Ω-isased?

Pet Shop Boys — What Have I Done To Deserve This?