Mulle on lihtne asju müüa. Kui ma olen poes ning müüja tuleb ja küsib, et kas ta mind kuidagi aidata saab, siis tavaliselt ütlen lakooniliselt „ei“, sest üldiselt mulle ei meeldi, kui midagi pähe määritakse. Aga mõnikord, kui mõtlen, et ma ei tahagi üldse mõistlik olla, ütlen „jaa“. Ja kui abivalmis poetädi siis seletab, et miks just nende toode on parem kui mõni teine — siis on juba 70% kindel, et ma ostan selle ära. Mu lemmiklause on: „Ma ise ka kasutan praegu seda!“ Ja kui tal õnnestub mulle juba midagi sõna otseses mõttes peale määrima hakata — kindlasti ostan. Lisaks soetan veel umbes kolm toodet, mis on ka „väga head“, kuid mida ma üldse ei teadnudki, et mul vaja võiks minna. Tegelikult tihtipeale veel midagi sellist, mille olemasolust mul aimugi polnud! Ja siis ma lähen koju ja mõtlen, et oh jessuke, ja helistan kellelegi ning teatan dramaatiliselt, et sain lollusega hakkama, mille peale mu käest küsitakse tüüpiliselt, et kas sa ostsid jälle midagi? Millele omakorda vastan, et ei, seda muidugi ka, aga see pole üldse teemaks, sest selle käivitas õigupoolest asjaolu, et helistasin inimesele, kes immuunsusprogrammi tõttu minu helistamisloendisse ülepea kuuluda ei tohiks. Ja et Aafrikas lapsed nälgivad.
Aga täna lõunalauas mulle räägiti, kui tore on verd anda. Ja siis ma mõtlesingi, et äkki ma peaks selle ebamõistliku ostlemise vereandmisega asendama — et saan siis igal labiilsusehetkel poole liitri vere vastu purgi mett või šokolaadi (need kruusid on mõttetud), mitte kuuenda ripsmetuši. Lisandväärtusena loetaks mind klassikalises mõttes justkui paremaks inimeseks, kuigi sisuliselt olen ikka saama peal väljas.
Täiskasvanulikum? Loogiline? Ei?

Madonna — She's Not Me