Teate seda korda, kui sa oled mingil suvalisel teisipäevaõhtul mõnel peol ja natuke veinine? Teised ka. Ja siis satute sellisesse tüüpilisse laterdavasse jutuhoogu. See tavaline vestlus meestest ja naistest. Ja kingadest võib-olla. Ja siis keegi on nagu natuke rohkem veinine ja ütleb midagi ootamatut, mis tegelikult üldse antud diskursusesse ei kuulu. Midagi, mille peale teised natuke üllatunud on. Ja siis on kõik natuke aega vait. Ja üllatunud. Ja siis hakkavad ohjeldamatult naerma. Mille peale keegi teine ütleb midagi veel vähem konteksti sobivat ja veel rohkem intrigeerivat. Ja siis jälle kõik naeravad. Ja siis teeb seda veel keegi kolmas ja neljaski...
Ja siis sa lähed hiljem koju ja mõtled, et nii tore. Ja et ega keegi ei tea ju, et ma tegelikult ei olnudki nii veinine, sest kõik olid obviously nii purjus. Ja teised ka mõtlevad nii.

Erlend Øye — Every Party Has a Winner and a Loser