Immuunne tüdruk ei kurvasta, kui poiss talle ei helista. Ta läheb õhtul sõbrannadega klubisse, sõbrannadele meeldib, kui immuunne tüdruk on ülemeelik.
Immuunne tüdruk ei räägi kunagi endast. Talle meeldivad tundeavaldused, aga ainult teiste omad. Ja kui need juhtumisi temale adresseeritakse, siis kuulab ta neid ahnelt, põlevate silmadega, ehkki ei vasta mitte kunagi ega vaata ümbrikust kaugemale.
Klubis jagab ta oma telefoninumbrit, aga alati nendele arematele, kes teda pikka aega ja vääritimõistmist võimatukstegevalt vaadanud on — ja siis lõpuks rääkima tulnud, kogeledes. Hiljem kokku saades kuulab immuunne tüdruk neilt hea meelega, kuidas raskuse ja tõsiduse metafoorid on elule liiast.
Immuunne tüdruk ei helista poisile kunagi ise, sellest võidaks valesti aru saada — nagu ta polekski immuunne. Igaks juhuks lülitab ta kokkulepitud kohtumise eel telefoni välja ja ei ilmu kohale. Äkki ta muidu ei saa aru, et — ma olen immuunne?
Immuunne tüdruk ei lausu midagi, kui tema peale solvutakse ja pahased ollakse. Ta ootab vaikides teema vahetumist — ja räägib siis elavalt edasi, nagu poleks midagi juhtunudki.
Immuunne tüdruk armastab riivamisi puudutada, aga teeb seda nii tihti ja nii läbinähtavalt, et võimatu on vääriti mõista.
Immuunsel tüdrukul on alati vähe aega ja ta peab kohe ära minema. See ei sõltu temast. Ta peab ära minema, tal on juba kiire.
Immuunne tüdruk ei kurvasta, kui poiss talle ei helista. Ta läheb õhtul sõbrannadega klubisse, sõbrannadele meeldib, kui immuunne tüdruk on ülemeelik...
Aga kunagi kurvastas immuunne tüdruk hästi palju, kui üks poiss talle ei helistanud.

/a. kes/

Coldplay — Warning Sign